MõisamängudEleegia üksindusele
Linda-Anette Suss (viiul), Harriet Toompere (tekstid)
Kavas: Bach, Ysaye, Kõrvits, Corigliano
Arvan, et head ideed sünnivad loomulikult. Need lihtsalt tulevad südamesse. Ei ole vaja kuskile maha istuda ja plaani hakata välja mõtlema. Nii ka tänase kontserdiga. Idee sai alguse möödunud suvel keset metsa, kui koos kõlasid Valgre muusika ja luuletused suvest. Tuli tunne, et just nii võiks ka kontserdisaalis kohtuda. Minule nii suur au ja rõõm, et imelise hääle ja maagilise olemusega Harriet minu mõttega kohe kaasa tuli. Ka tänane kavavalik on rohkem tunne kui idee. Nagu ka kõik muu, mida siin kuulete.
Kontserdi kava järjekord ei lähe ei ajas edasi ega tagasi, vaid alustab algusest ja lõpetab siis jälle alguses.
Seinast-seina helikeelega teoseid, mis täna kõlavad, ühendab nende südamelähedus mulle. Emotsioonidki käivad seinast-seina ja siis on vaja, et oleks sobiv lugu, mille kaudu neid väljendada.
Paljud heliloojad loovad ja on loonud muusikat, sest sõnadest ei piisa.
Nagu näitleja ei saa ise olla kõik rollid, mida teatrilaval etendama peab, nii ka interpreedi iseloomus ei saa olla kõiki omadusi, mida muusika väljendamiseks vaja. Siis tulebki appi kujutlusvõime. Armunu mängimiseks või armumisest kirjutamiseks ei pea armunud olema, piisab vaid ühest inspiratsiooni andvast hetkest ja edasi tegutseb fantaasia.
Johann Sebastian Bach (1685-1750) kirjutas oma 6 Soolosonaati ja -partiitat peaaegu 20 aastases vahemikus, (1703-1720)
3. osa “Sarabande” J.S. Bachi Partiitast nr 2 d-moll BWV 1004
5. viimane osa “Chaconne” Partiitast nr 2 d-moll BWV 1004
Kui kõige muu osas võib meel muutuda, siis enda jaoks pean Bachi muusikat kõige südamelähedasemaks, kõige puhtamaks, kõige olulisemaks. Bach kirjutas muusikat ülistuseks Jumalale. Ja seda ülistust Bachi muusika sisaldabki. Selle kõrvale polegi muud vaja. Ei sõnu ega maiseid mõtteid, tundeid. Seepärast alustame ja lõpetame Bachi muusikaga. Sest sealt
oleme me alguse saanud ja seal lõpeb ka meie maine teekond. Ühe Olav Marani maali taga on mul temalt pühendus: ”Bachi muusikas on koos katedraalide suurejooneline pühadus ning põldude ja heinamaade lihtne pühadus. Kes suudab haarata neid mõlemaid, on jõudnud Bachi
lähedale ja ühtlasi Jumala lähedale. Suur on väikeses ja kõiksus mahub väikesesse viiulisse, mahub ka meie väiksesse südamesse.”
Eugene Ysaye (1858-1931) kirjutas aastal 1923 ühe aastaga oma kuus soolosonaati Bachi kuue soolosonaadi ja -partiita eeskujul.
Belgia ühe väljapaistvama viiulivirtuoosina, keda kutsuti ka “Viiuli kuningaks”, kirjutas Ysaye tehniliselt väga nõudlikud teosed.
Soolosonaat nr. 3 “Ballade”, pühendusega George Enescule on üheosaline, algab sissejuhatusega tühjusest ja lõpeb plahvatusliku koodaga. Teekond ei millestki-plahvatuseni on täis otsinguid, kohati vaoshoitud, kohati ülekeevaid emotsioone, dialooge…
Ameerika helilooja John Corigliano (s. 1938), kirjutas aastal 1998 muusika filmile “The Red Violin” ning aastal 1999 selle muusika teemal teose “Red violin caprices”. Nendes kapriisides on mõjutusi barokist, mustlasmuusikast, kuid oma olemuselt on nad üliromantilised ning loodud peegeldama filmi struktuuri – ühe viiuli teekond läbi ajaloo, põimunud nende inimeste
saatustega, kelle kätte ta satub. Nagu viiul, põimub meie süda inimestega, keda siin elus ringi rännates kohtame.
Kontserdi nimilugu “Eleegia üksindusele”, kirjutatud Tõnu Kõrvitsa (s.1969) poolt aastal 2015 Eesti keelpillimängijate konkursi jaoks, inspireeris mind ehk kõige otsesemalt seda kontserti just siin ja praegu, sellises kontekstis tegema. Teos, mis kõnetas mind esimesest tutvusmishetkest. Kolmandat aastat Soomes üksi elades tundsin tugevat sidet selle looga.
Muidugi ei tähenda üksindus alati füüsilist üksindust ja tegelikult on üksindusega nii nagu armumisegagi – seda ei peagi tingimata kogema, selleks et seda mõista. Sest vahel on nii, et muusika juba sisaldabki eneses seda mõistmist ja kogu emotsiooni, mida vaja läheb. Ma arvan, et kes enne pole üksindust tundnud, see saab selle pala kaudu seda maitsta.
Nii muusikas kui kirjanduses võib kõike 10 korda ümber komponeerida, läbi töötada, vaagida, mis on parim variant. Minul on mõlema puhul tegu vahetu emotsiooniga. Kui ühe kaminatule vaatamine või vihmasaju kuulamine mind inspireerib, siis täpselt see emotsioon paberile jõuabki. Ilma mõtlemata ja muutmata.
Pillimäng käib peaga, muusika südamega.
Ma ei oska inimeseks olla
Ei oska mitte armuda
Tulesädemesse
Puude praksumisse
Kire kuumusesse
Lume pehmesse teravusse
Võibki juhtuda,
et tulesäde paiskab laiali lume
Et kevadlinnud laulavad keset talveööd
Et must jää katab kevadel maad
Et süda jälle valel pool teed
Üks küsimus jääb
Et kui truu on öine avastus
Kui kestev on talveuni
Ja kas pigem talveuni või eluunelm
Talveuni köidab meid pimedatel hommikutel
Aga pimedal hommikul jääb märkamata must jää
Ja siis möödub silmapilk
Ja olengi siruli jääl. Kes mind küll püsti aitab?