0369D7F2-1830-4DB2-99B9-CBB93CE890C5HELIjaKEEL 2020/2021. Maailmavaated

La fabbrica illuminata. Mõtisklusi agnostitsismist
Muusikat heliloojatelt Andrus Kallastu, Luigio Nono, Malera Kasuku, Erkki-Sven Tüür

Sõnakunsti autoritelt Maarja Kangro, Kalju Kruusa
28.12.2020 kell 17 Niguliste kirik (seoses koroonapiirangutega publikut saali ei lubata, kontserdist saab osa tasuta veebiülekandena benedict.television.ee lehel)

Sari HELIjaKEEL jätkab hooajal 2020/2021 keskendumist erinevatele pühakirjadele, religioonidele ning elufilosoofiatele. Kõrvutatakse ja leitakse seoseid – kirjanike-heliloojate kooslusi – sarnaste religioossete ja filosoofiliste vaadete või huvide läbi.

Sarja HELIjaKEEL kontserdil “La fabbrica illuminata” kuuleme muusikat heliloojatelt Andrus Kallastu, Erkki-Sven Tüür, Malera Kasuku ja Luigi Nono ning tekste kirjanikelt Maarja Kangro ning Kalju Kruusa. Käesoleva kontserdi teemaks on agnostitsism, millega vähemal või rohkemal määral võiks kontserdil kõlavaid teoseid seostada. Kontserdile lisandub vestlusring agnostitsismist ning selle erinevatest võimalikest väljendumisvormidest erinevate autorite loomingus. 

Agnostitsism on seisukoht, mille järgi ei ole teatud metafüüsilist ja usulist laadi väidete tõesus või väärus teada ja selle teadmine ei ole vast isegi põhimõtteliselt võimalik. Seda terminit kasutatakse tihti teoloogiliste õpetuste puhul, eriti vastandades seda teismile. Termini võttis 1869. aastal kasutusele Thomas Henry Huxley, kuid agnostikuid oli olemas varemgi, juba antiikajal. Laiemalt on agnostitsismi all mõistetud ka seisukohta, mis peab võimatuks kas teadmist üldse või teadmist mingis valdkonnas. (wikipedia)

Kontsert toimub koostöös Eesti Akadeemilise Usundiloo seltsiga, mille liikmeskonna moodustavad enam kui poolsada Eestis akadeemilise religiooniuurimisega tegele vat teadlast ja spetsialisti (www.eaus.ee). Seltsi akadeemiline tugi tagab vestlusringide liikmeskonna mitmekesisuse ja pädevuse religioonivallas. Vestlusringe juhib EAUSi president Madis Arukask.

Kavas: 

Luigi Nono (1924-1990): Omaggio A Emilio Vedova (1960, elektroonika)

Malera Kasuku (1977): Trio (1977, viiul, tšello, klaver)

Erkki-Sven Tüür (1959): Spectrum III (1999, orel)

Andrus Kallastu (1967): Lectiones. Kuulub tsüklisse “Roomet Jakapi kolm loengut filosoofiast” (2019, hääl, flööt, tšello, klaver)
I Descartes 
II Spinoza 
III Leibniz 

Luigi Nono (1924-1990): La fabbrica illuminata (“Valgustatud tehas”, 1964, hääl ja elektroonika)

Kõikide muusikateoste vahele kõlavad Maarja Kangro ja Kalju Kruusa tekstid

Peale kontserdiosa toimub vestlusring – kuniks juttu jätkub

Eesti esiettekannetena kõlavad kaks Luigi Nono teost elektroonikaga. Nono kõige esimene elektrooniline teos Omaggio A Emilio Vedova on pühendatud Itaalia modernistlikule kunstnikule Emilio Vedovale (1919-2006). Vedova lõi ka hiljem Nono ooperile Prometeo (esietendus 1984 teatris La Fenice) kostüümid ning omapärase valguskujunduse. Nono teos La fabbrica illuminata (“Valgustatud tehas”) on pühendatud Italsideri töötajatele Genovas. Teos põhineb Giuliano Scabia ja Cesare Pavese tekstidel. Nono töötas koos Scabiaga RAI tellitud teose kallal, lindistas teose jaoks tehase hääli jne. Algselt planeeritud esiettekannet aga ei toimunud kuna RAI otsustas  teose tagasi võtta – see sisaldas liiga politiseeritud tekste. Seetõttu esitati teos esimest korda samal aastal Veneetsias kaasaegse muusika festivali raames. Tugeva katoliikliku traditsiooniga Itaalias tegutsenud Luigi Nono oli avalikult ateist ning kuulus itaalia kommunistlikusse parteisse. 

Täiesti tavatu sünnilooga on „Malera Kasuku Trio”: 1977. aastal lõid kolm noort heliloojat originaalse müstifikatsiooni – helilooja MaLeRa KaSuKu ja tema Trio viiulile, klaverile ja tšellole. Jaapanipärase nimega käis kaasas ka legend, mille Lepo Sumera üsna tõepäraselt ja surmtõsiselt Heliloojate Liidus enne lindi kuulamist esitas. Hiljem tehti teatavaks, et tolle nime taga peituvad Mati Kuulberg, Lepo Sumera ja Raimo Kangro. Ühistöö valmis kindla põhimõtte järgi: iga autor kirjutas ühe instrumendi partii – Kuulberg viiuli- , Sumera tšello- ja Kangro klaveripartii – ning igaüks sai esimesena oma jao valmis kirjutada ühes teose kolmest osast. Ootuspäraselt valitseb impulsiivne ja vaimukas musitseerimislaad, isikustiilid on osavalt kokku sulatatud koloriitseks ühiskulgemiseks. /Saale Kareda/

Erkki-Sven Tüüri „Spectrum III“ sooloorelile (1999) on üks kõrvetavamaid äärmuste näiteid kogu Tüüri loomingus. Kuigi „Spectrumite“ vahel ei ole tingimata järjepidevust (nende komponeerimise vahel on ikkagi palju aastaid), on lihtne kuulda teoste „Spectrum I“ ja „Spectrum II“ eraldusjooni ja heitlusi, et „Spectrum IIIga“ kulminatsioonini jõuda. Meie ees on helisein: tihedad klastrid laienevad ja tõusevad, kõrguvad meie ette, kõigepealt puhta ja iseloomutuna, hiljem rütmiliselt plärisedes nagu hiigelsuur, veidralt spiraalne masin. Siin on taas polaarsus: teose keskel püüavad sõna sekka öelda millegi väiksema ja lüürilisema igandid. Neil pole aga mingit võimalust: Tüür purustab nad täielikult kulminatsiooni pingelise akordijärgnevuse all, mida toetab sügav, vibreeriv burdoon. /Simon Cummings, tõlkinud Maria Mölder/

Andrus Kallastu “Roomet Jakapi kolm loengut filosoofiast”: Roomet Jakapi käsitleb kolmes loengus maailma metafüüsilise ehitise alusüksuseid ehk substantse, tehes seda kolme varauusaegse filosoofi positsioone uurides. René Descartes’i dualism, Baruch Spinoza monism ja Gottfried Wilhelm Leibnizi pluralism avanevad siin uute vaatenurkade alt, kõnetades nüüdisaegset inimest tema pidetus ja pinnalises tunnetuses. Kõigi kolme filosoofi vaadete esituse lähtekohaks võetakse historiograafilis-kontekstualiseeriv rekonstruktsioon, millele lisandub argumentide üksikasjalik lahtikirjutus ja analüüs. Seejuures pööratakse tähelepanu kõnealuste positsioonide ja argumentide kõlalistele aspektidele, mida senine filosoofiline uurimistegevus on üldjuhul ignoreerinud. /Roomet Jakapi/

Eesti heliloojad, kelle looming kontserdil kõlab, ei ole end teadaolevalt liigitanud kindlalt ühessegi konfessiooni, pigem võib nende maailmavaates aimata teatavat eestlasele omast distantseeritust. Kirjanik Maarja Kangro on vaadetelt ateist ja Kalju Kruusa on agnostitsistliku maailmavaate esindaja. 

Maarja Kangro (1973) on eesti kirjanik, tõlkija, esseist ja libretist. Kangro kirjanduslik debüüt, luulekogu „Kurat õrnal lumel“, nägi ilmavalgust 2006. aastal ning praeguseks on Kangro tõusnud üheks kõige olulisemaks hääles kaasaegses eesti kirjanduses. Palju vastukaja on pälvinud nii tema intertekstuaalsed luuletused kui ka autobiograafiliste sugemetega proosa – Kangro on pälvinud kaks korda Friedebert Tuglase novelliauhinna. Laiema publiku teadvusse tõusis Kangro kümme aastat pärast debüütkogu, kui ilmus autobiograafiline raamat „Klaaslaps“, milles autor lahkab otsekoheselt tundmusi ja mõtteid seoses tema sees kasvanud loote väärarenguga, sellele järgnenud meditsiinilise abordiga ning kõige edasisega, ennekõike küsimusega, kuidas sedavõrd ränga sündmusega hakkama saada. Mullu nägi ilmavalgust Kangro raamat „Minu auhinnad“, mis põhineb osaliselt isiklikel kogemustel – Kangro on üks auhinnatumaid eesti kirjanikke –, osalt kujutab endast kultuuriloolist esseed auhindade arengust ja tähendusest. Kangrole on omane sapine, sentimentaalsusevaba stiil, terav pilk, mis naeruvääristab inimlikke nõrkusi, kuid irooniaga kaasneva ehmatava aususe keskel võib lugeja tajuda erakordselt suurt empaatiat. /HeadRead/

Kruusa Kalju (1973) on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja, kes ilmus luulelavale Erakkonna koosseisus 1990. aastate keskel. Sestsaadik on ta avaldanud seitse luulekogu, nende seas „Meeleolu“ (1999), „Pilvedgi mindgi liigutavadgi“ (2008) ja „Tühhja“ (2010), ning valikkogu „Ühe inimese elu (pooleli)“ (2017). On tõlkinud draamat, proosat ja luulet hiina,  inglise, itaalia, jaapani, korea, prantsuse ja soome keelest eesti keelde. Kruusa Kalju on pälvinud Betti Alveri debüüdiauhinna (1999), Gustav Suitsu nimelise luulepreemia (2008) ja Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia (2011). Usu ja uskmatuse teema Kruusa Kalju luules olulisel kohal ei ole, kuigi leidub palakesi nagu „aja kaja“: „seepärast et ilm on / nii lödi ködi / ei tohigi olla / mollusk limusk // sirgus püsigu selg / ise olles oma telg / käseb mu / umbusk lahkusk“. Lahterdamise vajadusel aga nõustub ta ennast pidama agnostikuks.

Esitajad: Iris Oja (hääl), Leonora Palu (flööt), Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello), Diana Liiv (klaver), Ulla Krigul (orel), Tammo Sumera (elektroonika)

Vestlusring: Madis Arukask (vestlusringi juht), Atko Remmel, Andrus Kallastu, Maarja Kangro, Kalju Kruusa