Festival Spiegel im Spiegel 2018 Moskvas 

30.09.2018 kell 15 Maina Tsvetajeva Majamuuseumis, Moskvas

BD11088D-E257-49DE-A4F2-3D4034DBEB96

Ljubov Terskaya – “Presence Effect” sooloviiulile 

Heino Eller – „Männid“ viiulile ja klaverile

Arvo Pärt – „Aliinale“ klaverile

Helena Tulve – „Laula mulle õitsvast puust“ klaverile

Jaan Rääts – klaveritrio nr 2

Arvo Pärt – „Für Anna Maria“ klaverile

Helena Tulve – „kõrgemale kui hing võib loota või meel varjata“ kahele viiulile

Erkki- Sven Tüür – „Dedication“  tšellole ja klaverile

Arvo Pärt – „Scala cromatica“ klaveritriole

Helena Tulve – „lumineux/opaque [särav/läbipaistmatu]“  viiulile, tšellole, klaverle ja 3 veiniklaasile 

Marianna Liik – „On the borderline between chaos and order“ keelpillikvartetile ja elektroonikale

Любовь Терская (1974) родилась в Москве. Закончила гнесинское училище по классу теории музыки, а затем Нижегородскую консерваторию в классе композиции Б.С.Гецелева. Посещала композиторские семинары под руководством С.Беринского, В.Лобанова, В.Екимовского. Занималась нотно-издательской деятельностью, а также работала на радио Голос России.

С 2003 года член Союза композиторов России и Союза московских композиторов.
Л.Терская принимала участие в различных фестивалях современной музыки, таких как «Московская Осень» разных лет, Творческая мастерская», «Открытая сцена», «Другое Пространство» в Московской филармонии. Также участвовала в проектах:  «Звуковая дорожка» в Московской филармонии, «Свободный понедельник» в театре АпАрте, Play__Graund в галерее Граунд Ходынка, Moscow music week 2015 в галерее Марс, в фестивале «Архстояние» 2015  в Николо – ленивце. Среди сочинений: Струнный квартет в пяти фрагментах, Элегия для симфонического оркестра, Танец-колыбельная для скрипки соло, Квартет piccolo для 4х саксофонов, «Адель» (по картине Густава Климта) для флейты, виолончели и гитары, Light music для 4х флейт, «2в1» для флейты, вибрафона и виолончели, XXS для камерного ансамбля, «Роман(с)» на стихи Д.Хармса для голоса, флейты, виолончели, двух актёров и фонограммы, «Слайд шоу» для камерного ансамбля, «Вместо слов» для струнного оркестра и др.
Помимо академической музыки, композитор работает в жанре кино и театра. 

Heino Eller (1887 – 1970) on tänase eesti muusika üks teerajajatest. Tema loomingus sündis klassikalis-romantilist traditsiooni, modernistlike väljendusvahendeid ja rahvamuusika intonatsioone ühendav rahvuslik helikeel. Elleri “Kodumaine viis” ja sümfooniline pilt “Koit” kõlavad sageli nii Eestis kui ka välisriikides. Tema Viiulikontsert, keelpillikvartetid, viiulipalad “Männid” ja “Avarused” ning klaveripalad “Liblikad” ning “Kellad” kuuluvad õppe- ja kontserdikavade püsirepertuaari.

Eller oli esmajoones instrumentaalmuusika looja. Elleri loomingus on esikohal umbes 40 orkestriteost ja üle 200 klaveriteose. Orkestrimuusikas moodustavad eredaima osa looduspilte ja ekspressionistlikke meeleolusid kajastavad väikevormid – sümfoonilised pildid ja poeemid. Viiulimängu õppinud heliloojana on Eller kirjutanud ka üle 30 viiuliteose.
Elleri helikeele üldjoonteks on intiimne kammerlik väljenduslaad ja detailirikas polüfooniline tekstuur. Tema muusikas sagedasti ilmnev abstraktne programmilisus on sageli inspireeritud looduspiltidest ja -meeleoludest.

Elleri „Männid“ (1930) on meeldejääva spontaanse väljenduse ja poeetiliste kujunditega kargekõlaline viiuliminiatuur. Pala on üles ehitatud kahele kujundile, põhilist eepilist kujundit iseloomustab kvartharmoonia kasutamine. 

Aastail 1920–1940 töötas Heino Eller Tartu Kõrgema Muusikakooli muusikateooria ja kompositsiooni õppejõuna, pannes aluse XX sajandi esimesel poolel ja hiljemgi eesti muusikas olulisele Tartu koolkonnale. 1940. aastast kuni surmani oli Eller kompositsiooniprofessor Tallinna Konservatooriumis. Tänase kava heliloojatest on Elleri liini edasikandjateks tema otsesed õpilased Arvo Pärt ja Jaan Rääts, aga samuti Elleri viimase õpilase Lepo Sumera juures end täiendanud Erkki-Sven Tüür, kes õppis kompositsiooni ka Jaan Räätsa juures. Tüüri ainsaks kompositsiooniõpilaseks on Helena Tulve, kelle juures omakorda on õppinud Marianna Liik.

Kaks võimsaima rahvusvahelise haardega eesti nüüdisheliloojat on täna kahtlemata Arvo Pärt ja Erkki-Sven Tüür, kes on küll väga erinevad oma loomelaadilt, ent mõlemal on, ehkki küll täiesti erinevas võtmes, õnnestunud amalgaamida ratsionaalne ja intuitiivne lähenemine orgaaniliseks muusikaliseks terviksüsteemiks. Mõlemal on väga tugev ratsionaalne, matemaatiline põhi, millele toetub nende loomingu struktuur, vorm ning mõlemal on ligipääs muusikalisele tugevalt transformeerivale informatsioonile. Nii Pärti kui ka Tüüri on püütud sildistada, ent Tüüri muusika on sama vähe postmodernism kui on tintinnabuli-stiil minimalism. Tüüri ja Pärdi muusika ulatub igasugusest kultuuriruumi sümboolikast palju kaugemale, märksa sügavamale ja universaalsemale tasandile. 

Arvo Pärt (s 1935) on üks neid heliloojaid maailmas, kelle looming on oluliselt muutnud meie arusaamist muusikast. 1976. aastal lõi ta unikaalse muusikalise keele nimega tintinnabuli, milles komponeerib tänaseni. Ning ehkki temast ei lähtu ühtki koolkonda ning tal ei ole ühtki õpilast, on Pärdi tintinnabuli-looming tugevalt mõjutanud suurt osa XX sajandi teise poole muusikast. 

Aastail 1958-1967 oli Pärt helirežissöör Eesti Raadios. Peaaegu sama ajavahemikuga (1958-1968) piirneb ka Pärdi varane, nn modernistlik looming. Kuuekümnendate aastate eesti muusika ilmet kujundas terve põlvkond uuemeelseid, modernistlikult mõtlevaid heliloojaid – Pärdi kõrval temast veidi vanemad Eino Tamberg, Veljo Tormis ja Jaan Rääts ning noorem mõttekaaslane Kuldar Sink. Nende loomingu kaudu jõudsid eesti muusikasse peaaegu ühekorraga kõik XX sajandi olulisemad stiilid ja kompositsioonitehnikad: neoklassitsism, dodekafoonia, serialism, sonorism, kollaažitehnika ja aleatoorika. Neist mitme puhul osutusid Pärdi teosed teedrajavaks. Nii on nt „Nekroloog” esimene dodekafooniline, „Perpetuum mobile” esimene sonoristlik ning „Kollaaž teemal B-A-C-H” esimene kollaažitehnikas teos eesti muusikas. Pärdist oli saanud nn nõukogude avangardi üks juhtfiguure.

1968. aastal loobus Pärt kõigist seni kasutatud stiilidest, tehnikatest ja väljendusvahenditest ning lakkas komponeerimast. Sellest otsusest sai alguse üks muusikaloo viljakamaid kriise ja radikaalsemaid autoristiili pöördeid. Uue eneseväljenduse otsinguil pöördus Pärt intensiivselt vanamuusika poole, süvenedes aastateks gregooriuse laulu, Notre Dame’i koolkonna ja renessansspolüfoonia uurimisse, mille esimesi vilju võib kuulda kolmandas sümfoonias (1971).

Aastal 1976 sündis neist pingelistest otsingutest täiesti uus ja originaalne muusikaline keel, millele Pärt andis nimeks tintinnabuli (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”). Esmalt avaldus see väikeses klaveripalas „Aliinale” ning veidi hiljem sellistes teostes nagu „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, „Fratres”, „Tabula rasa”  ja „Peegel peeglis”. Tänaseks on Pärt komponeerinud vaid temale omases tintinnabuli-stiilis pea 40 aastat ning see on osutunud rikkalikuks ja ammendamatuks loominguliseks allikaks.

Tintinnabuli-muusikat võib defineerida kui unikaalset tehnikat, mis n-ö raku tasandil sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – meloodiahääle ja kolmkõlahääle – üheks lahutamatuks tervikuks. Tekib omalaadne häälte kaksainsus, mille kulgu ja sisemist loogikat määravad ranged, sageli keerulisedki matemaatilised valemid. Just selle kaksainsusega on Pärt andnud muusika horisontaalsele ja vertikaalsele teljele uue tähenduse ning avardanud meie arusaamist tonaalsest ja modaalsest muusikast kõige laiemas mõttes. Tintinnabuli-muusikat võib kirjeldada ka kui stiili, milles loodud teoste muusikaline materjal on äärmiselt kontsentreeritud, piirdudes vaid kõige olulisemaga; milles lihtne rütm, sageli astmeliselt liikuvad meloodiad ja kolmkõladel põhinevad tintinnabuli-hääled on ühendatud keeruka polüfooniakunstiga ning milles avaldub helilooja eriline suhe vaikusesse. Ühtlasi on tintinnabuli ka maailmavaade, helilooja väga isiklik ja sügavalt läbi tunnetatud eluhoiak, mille aluseks on kristlikud väärtused, religioosne praktika ning tõe, ilu ja puhtuse otsingud.

Klaveripala „Aliinale“ sündis 1976. aastal esimese tintinnabuli-stiilis teosena (vt ülal). Klaveriminiatuuri „Für Anna Maria“ kirjutas helilooja sünnipäevakingina samanimelisele tütarlapsele Eestis 2006. aastal. Klaveritrio „Scala cromatica“ on pühendatud kirjastuse Universal Edition pikaaegsele produtsendile Bálint András Vargale [b¹,a¹; a¹,d¹,a¹,es²; a¹,g¹,a¹] ning tuli esiettekandele temale pühendatud kontserdil Viini Musikvereinis 2007. aastal.

Jaan Rääts (s 1932) on neoklassitsistliku stiilisuuna juhtiv esindaja Eestis, kes tõi 1960. aastatel eesti muusikasse rõhutatult antiromantilise – aktiivse, mängulise, tundekultusest vaba väljenduslaadi. Eesti uue muusika üheks tähtteoseks sai tema 1961. aastal loodud nooruslik ja rütmiergas Kammerorkestrikontsert op 16. Jaan Rääts on võrdlemisi püsiva helikeelega helilooja, kelle loomingu põhiosa moodustab instrumentaalmuusika. Ta on loonud kümme sümfooniat, samuti ka 24 instrumentaalkontserti ning kaks orkestrikontserti, sümfoonilisi lühivorme ja hulgaliselt kammermuusikat. 

Räätsa 1960. aastatel alguse saanud rütmikeskne helikeel mõjutas kogu eesti muusikat veel 1980. aastate lõpuski. Alustanud modernismi ja avangardsete kompositsioonitehnikate (taas)avastamise aegadel, tähistas tema mosaiikne, mänguline autoristiil juba ka postmodernistlikku mõtteviisi algust eesti muusikas.

Räätsa teostes enamasti puudub tavapärane dramaturgiline arendus, neis ei jutustata „lugu”. Tema muusikas on kesksel kohal energiline rütm. Räätsa kaleidoskoopilist stiili hoiab koos lakooniline vorm, milles kiireid kontraste tasakaalustavad üldplaani sümmeetriad. Mõnikord harva vilksatab tema muusikas ka lüürilisi ja neoromantilisi kujundeid, kuid need ei määra teose üldkarakterit. Enamasti õhkub Räätsa mängulisest kujundikeelest delikaatset huumorit või (enese)irooniat. 

Rääts on kirjutanud 7 klaveritriot. Muusikalistelt kujunditelt ja meeleolult on klaveritrio nr 2 (esiettekanne 1962) lähedane Kammerorkestrikontserdile. Samasugune elurõõmus ning heatujuline hoog, rütmiline pulss ning sädelev vaimukus. Esimene osa (Allegro) viib kuulaja motoorse rütmi keerisesse. Esimese osa rühika hoo katkestab teine osa (Vivo) – vaimukas dialoog keelpillide ja klaveri vahel. Kolmas osa (Andantino) on lühike, ent dramaturgiliselt tähtis. See on nagu pöördepunktiks, millele järgnevad uuesti kaks eelmist osa, ainult vastupidises järjekorras – Allegro neljanda osana ja Vivo viiendana. Nii koosneb trio tegelikult viiest osast, kujundades ABCBA vormi.

Erkki-Sven Tüüri (s 1959) alustas oma muusikuteed 1970. aastate teisel poolel progressiivrocki ansambli In Spe liidrina, olles mõjutatud ansamblite King Crimson, Yes, Emerson Lake & Palmer ja Genesis, samuti Mike Oldfieldi ja Frank Zappa loomingust. Tema professionaalne helilooming sai tuntuks 1980. aastate keskel.

Tüüri muusika olemuslikumaid tunnusjooni on intensiivne energeetilis-transformatiivne mõõde, intuitiivne ja ratsionaalne lähenemine on sünteesitud orgaaniliseks terviksüsteemiks. Põhiosa Tüüri loomingus moodustab instrumentaalmuusika. Ta on kirjutanud kaheksa sümfooniat, hulga teoseid sümfoonia- ja keelpilliorkestrile, üheksa instrumentaalkontserti, kammerteoseid ja ooperi. Alates 1992. aastast on Tüür vabakutseline helilooja, kelle teosed valmivad peamiselt nimekate välisinterpreetide ja -orkestrite tellimusel ning tulevad enamasti enne kodupublikuni jõudmist esiettekandele muusikamaailma suurtel lavadel. Tüüri heliteosed kõlavad regulaarselt üle maailma sümfooniaorkestrite kavades mainekates kontserdisaalides.

Tüüri varasemas muusikas põimuvad erinevad kompositsioonitehnikad ja stiilid: gregooriuse laul ja minimalism, mikrotonaalne muusika ja lineaarne polüfoonia, kõlaväljade ja 12-tooni muusika. Püüdlust vastandada ja ühendada tonaalset ja atonaalset, pulseerivat ja mittepulseerivat sfääri jms on helilooja tähistanud mõistega “metakeel”. Tüüri läbimurdeteoseks kujunes 1989. aastal valminud “Insula deserta”. „Dedication“ tšellole ja klaverile on valminud 1990. aastal ja helilooja ise peab seda üheks oma parimaks varaseks teoseks. „Dedication“ on pühendatud varalahkunud helilooja Kuldar Singi mäletusele, kes oli Eesti 1960ndate avangardi üks mõjukamaid loojaid.

Eesti nüüdisloomingu skeene on viimasel aastakümnel vallutanud noored andekad kõlamodernismi viljelevad naisheliloojad, kes on justkui võtnud enda kanda esiemade rolli säilitada eesti rahva vaimseid juuri, olles kontaktis kõige oleva allikaga, kandes edasi elu ning meie rahva mälu ja kultuuri. Helena Tulve (s 1972) on kahtlemata selle suuna tugisammas — helilooja, kopositsiooniprofessori ja kompositsioonikoolkonna rajajana, Eesti muusika päevade kunstilise juhina ning laiemalt kultuurielu mõtestaja ja suunajana. Marianna Liik on üks Helena Tulve paljudest andekatest õpilastest, kes on pälvinud auhinna rahvusvahelisel rostrumil. 

Helena Tulve muusika keskmes on lakkamatu muutumine ja sellega seotud protsessid ajas ja ruumis, energia transformeerumine. Tema muusika kasvab välja lihtsatest algimpulssidest, olles mõjutatud looduslikest mustritest, orgaanilisusest ja eluenergia ühtsusest, mis haarab endasse keerukuse ja vastuolud, erinevad olekud, vormid ja liikumised. Ükski heli pole Tulve muusikas välistatud ja võib selles leida oma koha ja aja. Kõlakesksus Tulve loomingus ei tähenda üksnes tämbrit, see hõlmab ühtlasi meloodia, intonatsiooni pinge, harmoonia, erinevad helikõrgused ja mikrointervallika, energeetilised transformatsioonid – luues kõlaruumi, kus ajalisel teljel toimuvad dünaamilised protsessid. Teda huvitab aegruumi sügavuse tunnetamine ja tabamine. Tulve muusika liigub eksistentsi sügavaimate olemuslike kihistuste suunas, kajastades voolamisi, voogamisi ja keeriseid, ning ühendab kuuldavat maailma kuuldamatuga. Tema muusika energiadünaamikad sulatavad õrnhabrast ja detailipeent ühte vääramatu ürgjõulisusega, otsides tagasiteed algloome terviklikkusesse.

1998. aastal valiti Helena Tulve teos “à travers” suurele ansamblile rahvusvahelisel heliloojate rostrumil noorte heliloojate kategoorias kahe soovitatud teose hulka, 2004. aastal pälvis tema sümfooniaorkestriteos “Sula” rostrumi põhikategooria võidu. Tulve on pälvinud rohkesti riiklikke ja rahvusvahelisi auhindu, tema teoseid esitatakse olulistel festivalidel üle maailma ning ta saab tellimusi mainekatelt kollektiividelt ja interpreetidelt kogu maailmast.

Tulve „Laula mulle õitsvast puust“ klaverile on pühendatud Kalle Randalule, kes tõi selle esiettekandele detsembris 2013 Estonia kontserdisaalis. Pärast Tulve „Kolme laulu“ klaverile võiks seda nimetada omamoodi neljandaks sõnadeta lauluks klaverile.
Tulve „kõrgemale kui hing võib loota või meel varjata“ kahele viiulile on pühendatud noortele säravatele viiuldajatele Triin Ruubelile ja Juta Õunapuu-Mocanitale, kes tõid teose esiettekandele Eesti muusika päevadel 2015. Kaasahaarava tunnetusintensiivsusega teos juhib rännakule hingesügavustesse ja eeterlikesse kõrgustesse üheaegselt.
Kammerteose „lumineux/opaque [särav/läbipaistmatu]“ viiulile, tšellole, klaver ja kolmele veiniklaasile (2002) kohta on helilooja kirja pannud järgmised read:
Valgus ja aine mõjutavad üksteist vastastikku.
Aine võib valgust neelata, peegeldada, murda, hajutada ja kiirata.
Objekt, mis neelab kogu valguse ning ei peegelda midagi on absoluutselt must.
Päike on absoluutselt must keha, tema sära on soojus.
Iga keha kiirgab.
Peegel peegeldab valgust ja saadab tagasi teie enda kujutise.
Klaasitükk murrab valgust ning võib tekitada vikerkaare spektri.
Pinna ebatasasused, ka veeauru piisakesed õhus, põhjustavad hajumist, valguse juhuslikku suunamuutust.
Materjalid, mis ei ole peeglid, filtreerivad valgust, muutes spektrit neeldumise ja valiva peegeldamise kaudu.
Läbipaistmatu on objekt, mis valgust peegeldab või milles valgus neeldub.

Marianna Liik (s 1992) on kirjutanud muusikat orkestrile, ansamblitele, koorile ning elektroonilisi teoseid. Tema eriliseks huviks on elektrooniliste ja akustiliste väljendusvahendite ühendamisel tekkiv kõlamaailm. Ta on õppinud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias nii kompositsiooni kui ka elektroakustilist kompositsiooni ning omandanud magistrikraadi Helena Tulve ja Margo Kõlari juhendamisel. Marianna Liik pälvis rahvusvahelisel heliloojate rostrumil 2013. aastal Prahas alla 30-aastaste kategoorias teise koha oma elektroonilise teosega “Mets”. Novembris 2014 võitis ta Euroopa filmimuusika ja -heli festivalil “SoundTrack_Cologne 11″ Westdeutscher Rundfunki filmimuusika preemia. 2017. aastal pälvis ta Luzerni Festivali Akadeemia noore helilooja auhinna.

Marianna Liiki muusikat iseloomustavad vahelduvad helimaastikud, detailide rohkus ja värvide küllus. Ta kasutab akustilisi ja elektroonilisi tämbrivälju, tema käekirjale on omane ühtne vormiline tervik, mille loovad intensiivsed rütmikujundid ja meloodilised kontuurid. Mõne teose puhul võib tajuda Tüüri energeetilis-transformatiivse muusika mõjutusi. Liiki 2015. aastal loodud teoses „On the borderline between chaos and order/Kaose ja korra piirimail“ keelpillikvintetile ja elektroonikale on elektroonilise materjali sulatamine partituuri jõuliselt isikupärane.

Kava koostanud Saale Kareda (eesti muusika tekstid: EMIC, APK ja Saale Kareda)