HELIjaKEEL 2017/2018
EV100. Õpetajad
Eller/Tammsaare, Rääts/Smuul, Tüür/Luik, Tulve/Viiding, Liik/Pihelgas, Kõlar/Malin, Tamberg/Valton, E.Kapp/Rummo, A.Kapp/Sööt
12.05.2018 kell 16 Tartu Linnamuuseum
13.05.2018 kell 19 Tallinna Õpetajate maja
Esitajad: Leonora Palu (flööt), Heli Ernits (oboe), Toomas Vavilov (klarnet), Olga Voronova (viiul), Yana Mägila (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Regina Udod (kontrabass), Diana Liiv (klaver), Marianna Liik (elektroonika), Eva Koldits (hääl), Jaan Malin (hääl), Erkki-Sven Tüür (hääl)
Kontserdiga “Õpetajad” tähistab sari HELIjaKEEL Eesti Vabariigi 100. juubeliaastat. Kontserdikava keskendub H. Elleri ja A. Kapi koolkondadest pärinevate heliloojate helikeele kõrvutamisele. Nendest kahest koolkonnast on läbi aegade kasvanud välja pea kõik eesti olulisemad heliloojad.
Kontserdikava on üles ehitatud viimase sajandi jooksul tegutsenud kahele kronoloogilisele õpetajate-õpilaste liinile alustades vanimast kuni tänapäevani ja tulles siis uuesti ajas tagurpidi tagasi: alates Heino Ellerist läbi Jaan Räätsa, Erkki-Sven Tüüri, Helena Tulve Marianna Liigini ja tagasi läbi Margo Kõlari, Eino Tambergi ja Eugen Kapi kuni Artur Kapini. Moodustub omamoodi ring minevikust olevikku ja tagasi.
Heliloojate – õpetajate-õpilaste loomingu kõrval kuuleb iga teose sünniperioodil loodud sõnakunsti eesti klassikast. Omamoodi allteema moodustab kontserti läbiv ning läbi aegade olulise aspektina Eestimaad iseloomustav metsa teema – alates kontserdi algul kõlavast Tammsaare teosest “Varjundid”, jõudes kõige kaasaegsema luule ja muusikani – Carolina Pihelgase “Metsast algavad hääled” ning Marianna Liigi “Mets”. Kontserdi lõpetab noorima helilooja Marianna Liigi installatsioon-uudisteos Artur Kapi “Metsateel” ainetel.
Kontserdi kavas on järgmised teosed:
1.
Anton Hansen Tammsaare (1878-1940): Katkend teosest “Varjundid” (1917)
Heino Eller (1887-1970): “Lüüriline pala” nr 2 (viiul, tšello, klaver), (1915)
2.
Juhan Smuul (1922-1971): Katkend teosest “Kirjad Sõgedate külast” (1955)
Jaan Rääts (1932): Keelpillikvartett nr. 2 op. 7 (1958)
1. Allegro
2. Adagio
3. Allegro molto
3.
Viivi Luik (1946): Luulet kogumikust “Rängast rõõmust” (1982)
Erkki-Sven Tüür (1959): Arhitektoonika II (klarnet, tšello, klaver), (1986)
4.
Elo Viiding (1974): Luulet kogumikust “Võlavalgel: luuletusi 1990-1994”
Helena Tulve (1972): “Saar” (viiul, klarnet), (1993)
5.
Carolina Pihelgas (1986): Luulet kogumikust “Metsas algavad hääled” (2010)
Marianna Liik (1992): “Mets” (elektroonikale) (2013)
6.
Jaan Malin (1960): Luuletus “Siiski hümn” aastast 1996, häälutus (ajatu)
Margo Kõlar (1961): “Väike Ferdinand elukeerises” (flööt, klaver, elektroonika) (1995)
7.
Arvo Valton (1935): Katkend novellist “Silmus” kogumikust “Sõnumitooja” (1972)
Eino Tamberg (1930-2010): Aaria ja Sonatiin tsüklist Muusikat oboele op. 35 (oboe, klaver), (1970)
8.
Paul Rummo (1909-1981): Luuletus “Estonia” (1947)
Eugen Kapp (1908-1996) / Eero Liives (1892-1978): Süit ooperist “Tasuleegid”: Saima aaria, Rahvatants, Neeme aaria, Tasujate marss (2 viiulit, tšello, kontrabass, klaver) (1945/?)
9.
Karl-Eduard Sööt (1862-1950): Luuletus “Metsateel” (1902)
Läbi kontserdi ning lõpunumbrina kõlab tekstide kõrval Marianna Liiki installatsioon-uudisteos Artur Kappi (1878-1952) “Metsateel” (1903?) ainetel
*
Lund sadas, paksu, laia lund. Ma kõndisin vaiksel metsateel, mis siiraviira noorte mändide vahelt läbi puges kuhugi suurema tee poole, kus möödasõitvad reed jalastel nagisesid, hobused puristasid ja meeste jutukõmin kostis.
Ma armastan lund, kui ta veebruarikuu päikse paistel värvilistes helvetes sätendab — siis viibin ma lumelagendikkudel kui lilleaias; aga ma armastan lund ka siis, kui ta vaikselt metsateel langeb ja mu riietele, silmalaugudele, ripsmetele peatama jääb: nõnda puutub ta mind õrnema käena, rahustades, vaeva unustama pannes, äratades unistusi kaugeid ja lähedaid. Jalg tippab jala ette harjumuse ajul ja mul on üks kõik, kas ta kuhugi jõuab või mitte; kõige parem kui ta mind ümber talutaks miskisuguses nõiaringis, kus ei oleks lõppu ega äärt, ei vastutulijaid ega möödaminejaid, vaid kus oleks ainult üksik looklev tee ja langevad lumeräitsakad nõtkete mändide vahel.
Juba oli videvik, kui ma kodu poole hakkasin minema. Sääl, kus männid kõige nõtkemad, oli okstel lasuv lumi nad looka vajutanud: valgerüüliste palverändajatena kumardasid nad üle kitsa tee üksteise poole ja nende ladvad puutusid kokku võlvides loodesse viivat lumist käiku. Ja kaugel, kaugel, otse selle võlvi avause kohal, rebenesid mustad tondipilved, näidates videvikul kuumendavat läänetaevast, mingisuguse kõrge mäena, mille lumega kaetud harja loojenenud päike veel kullaga kardab, kuna aga all orus juba ammugi sumenevad varjud asuvad. Ja mulle näis, nagu ei kõnnikski ma üksikul metsateel, vaadeldes mändide vahel liuglevaid lumehelbeid, ja nagu poleks männid sugugi männid, vaid painduvad küpressid kuskil lõuna pool, mererannal, üksiku kivimaja ees, kust alla viiv trepp juhatab kohades vahutavate lainete lähedale.
Ja mu meelde tuli kõik, nagu oleks see alles eile olnud, nagu poleks vahe peal midagi tähelepanemiseväärilist sündinud — ainult väike uinak lahutab mind sellest aastatetagusest.
Katkend A.H. Tammsaare teosest “Varjundid”