5BD6390A-8F2A-4174-BFD5-61E144A4B3AFHELIjaKEEL 2017/2018 
EV100. Õpetajad
Eller/Tammsaare, Rääts/Smuul, Tüür/Luik, Tulve/Viiding, Liik/Pihelgas, Kõlar/Malin, Tamberg/Valton, E.Kapp/Rummo,  A.Kapp/Sööt
12.05.2018 kell 16 Tartu Linnamuuseum
13.05.2018 kell 19 Tallinna Õpetajate maja

Esitajad: Leonora Palu (flööt), Heli Ernits (oboe), Toomas Vavilov (klarnet),  Olga Voronova (viiul), Yana Mägila (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Regina Udod (kontrabass), Diana Liiv (klaver), Marianna Liik (elektroonika), Eva Koldits (hääl), Jaan Malin (hääl), Erkki-Sven Tüür (hääl)

HELIjaKEEL “EV100. Õpetajad” keskendub eesti heliloojatest õpetajate ja õpilaste helikeele kõrvutamisele läbi kahe eesti heliloojate koolkonna – Elleri ja Kapi koolkonna. Nendest kahest koolkonnast on läbi aegade kasvanud välja pea kõik eesti olulisemad heliloojad. Kontserdikava on üles ehitatud kahele kronoloogilisele õpetajate-õpilaste liinile alustades vanimast kuni tänapäevani ja tulles siis uuesti ajas tagurpidi tagasi: Heino Eller – Jaan Rääts – Erki-Sven Tüür – Helena Tulve – Marianna Liik ja Marianna Liik – Margo Kõlar – Eino Tamberg – Eugen Kapp – Artur Kapp. Kontserdil kõlab nende heliloojate muusika ajaliselt kronoloogilises järjekorras, moodustades omamoodi ringi minevikust olevikku ja tagasi. Kontserdi seob tervikuks ning lõpetab noorima helilooja Marianna Liiki installatsioon-uudisteos “Mälupildid”. 
Heliloojate – õpetajate-õpilaste loomingu kõrval kuuleb iga teose sünniperioodil sündinud sõnakunsti eesti klassikast. Omamoodi kauni allteema moodustab kontserti läbiv ning läbi aegade olulise aspektina eestitmaad iseloomustav “metsa teema” – alates kontserdi alguses kõlavast Tammsaare teosest “Varjundid” (“Lund sadas, paksu, laia lund. Ma kõndisin vaiksel metsateel…“), jõudes kõige kaasaegsema luule ja muusikani (Carolina Pihelgas “Metsast algavad hääled” ning Marianna Liik “Mets”) ning lõpetades kontserdi seadega Artur Kapi laulust “Metsateel” (sõnad Karl-Eduard Sööt).

Kontserdi kavas on järgmised teosed:

1.

Anton Hansen Tammsaare (1878-1940): Katkend teosest “Varjundid” (1917) 

Heino Eller (1887-1970): “Lüüriline pala” nr 2 (viiul, tšello, klaver), (1915)

2.

Juhan Smuul (1922-1971): Katkend teosest “Kirjad Sõgedate külast” (1955)

Jaan Rääts (1932): Keelpillikvartett nr. 2 op. 7 (1958)
1. Allegro
2. Adagio
3. Allegro molto

3.

Viivi Luik (1946): Luulet kogumikust “Rängast rõõmust” (1982)

Erkki-Sven Tüür (1959): Arhitektoonika II (klarnet, tšello, klaver), (1986)

4.

Elo Viiding (1974): Luulet kogumikust “Võlavalgel: luuletusi 1990-1994”

Helena Tulve (1972): “Saar” (viiul, klarnet), (1993)

5.

Carolina Pihelgas (1986): Luulet kogumikust “Metsas algavad hääled” (2010)

Marianna Liik (1992): “Mets” (elektroonikale) (2013)

6.

Jaan Malin (1960): Luuletus “Siiski hümn” aastast 1996, häälutus (ajatu)

Margo Kõlar (1961): “Väike Ferdinand elukeerises” (flööt, klaver, elektroonika) (1995)

7.

Arvo Valton (1935): Katkend novellist “Silmus” kogumikust “Sõnumitooja” (1972)

Eino Tamberg (1930-2010): Aaria ja Sonatiin tsüklist Muusikat oboele op. 35 (oboe, klaver), (1970)

8.

Paul Rummo (1909-1981): Luuletus “Estonia” (1947)

Eugen Kapp (1908-1996) / Eero Liives (1892-1978): “Neeme aaria” ja Tasujate marss” Ooperi„Tasuleegid“ süidist (2 viiulit, tšello, kontrabass, klaver) (1945/?)

9.

Karl-Eduard Sööt (1862-1950): Luuletus “Metsateel” (1902)

Läbi kontserdi ning lõpunumbrina kõlab tekstide kõrval Marianna Liiki installatsioon-uudisteos Artur Kappi (1878-1952) “Metsateel” (1903?) ainetel

*
Lund sadas, paksu, laia lund. Ma kõndisin vaiksel metsateel, mis siiraviira noorte mändide vahelt läbi puges kuhugi suurema tee poole, kus möödasõitvad reed jalastel nagisesid, hobused puristasid ja meeste jutukõmin kostis.

Ma armastan lund, kui ta veebruarikuu päikse paistel värvilistes helvetes sätendab — siis viibin ma lumelagendikkudel kui lilleaias; aga ma armastan lund ka siis, kui ta vaikselt metsateel langeb ja mu riietele, silmalaugudele, ripsmetele peatama jääb: nõnda puutub ta mind õrnema käena, rahustades, vaeva unustama pannes, äratades unistusi kaugeid ja lähedaid. Jalg tippab jala ette harjumuse ajul ja mul on üks kõik, kas ta kuhugi jõuab või mitte; kõige parem kui ta mind ümber talutaks miskisuguses nõiaringis, kus ei oleks lõppu ega äärt, ei vastutulijaid ega möödaminejaid, vaid kus oleks ainult üksik looklev tee ja langevad lumeräitsakad nõtkete mändide vahel.

Juba oli videvik, kui ma kodu poole hakkasin minema. Sääl, kus männid kõige nõtkemad, oli okstel lasuv lumi nad looka vajutanud: valgerüüliste palverändajatena kumardasid nad üle kitsa tee üksteise poole ja nende ladvad puutusid kokku võlvides loodesse viivat lumist käiku. Ja kaugel, kaugel, otse selle võlvi avause kohal, rebenesid mustad tondipilved, näidates videvikul kuumendavat läänetaevast, mingisuguse kõrge mäena, mille lumega kaetud harja loojenenud päike veel kullaga kardab, kuna aga all orus juba ammugi sumenevad varjud asuvad. Ja mulle näis, nagu ei kõnnikski ma üksikul metsateel, vaadeldes mändide vahel liuglevaid lumehelbeid, ja nagu poleks männid sugugi männid, vaid painduvad küpressid kuskil lõuna pool, mererannal, üksiku kivimaja ees, kust alla viiv trepp juhatab kohades vahutavate lainete lähedale.

Ja mu meelde tuli kõik, nagu oleks see alles eile olnud, nagu poleks vahe peal midagi tähelepanemiseväärilist sündinud — ainult väike uinak lahutab mind sellest aastatetagusest.

Katkend A.H. Tammsaare teosest “Varjundid”