Mõisamängud
Unelauldes…
Diana Liiv (klaver)
9.10.2008 kell 13 Mooste mõis, Põlvamaa
16.10.2008 kell 13 Ruila mõis, Harjumaa

Kavas:
Johannes Brahms (1833-1897):  “Hällilaul”, Klaverisonaat nr 3 op. 5 f-moll
Helena Tulve: Kolm laulu (“Öö laul”, “See oli jõgi mägedes, ma arvan…”, “On õhtu, valgus”

Johannes Brahmsi sonaatide kohta on öeldud, et need on kui sümfooniad klaverile. Ja tõepoolest – mitte ainult oma mahukuse ja pikkuse poolest ei anna nad sümfooniate mõõtu välja. Brahms on suutnud üheainsa klaveri tõepoolest orkestraalselt kõlama panna – seal võib kujutleda tšellode mahlakat tooni, metsasarve sumedat häält, laulvat oboemeloodiat. Just soojade, mahlakate, sügavate kõlavärvide kujutamisel oli Brahms eriti meisterlik. Teine asi, mille poolest kolmandat klaverisonaati võib sümfooniaga võrrelda, on dramaatilisus, teemade peaaegu plakatlik markantsus ja suur emotsionaalne ning meeleoluline erinevus: väga suurejoonelistele lõikudele järgnevad ülimalt õrnad ja tundlikud muusikalised osad. Aeglase teise osa motoks on Brahms seadnud järgnevad read luuletaja Sternault: Õhtu hämardub, kuuvalgus paistab, kaks südant on armastuses ühinenud ja hoiavad teineteist õndsas embuses.

“Hällilaul” on üks Brahmsi üks armastatumaid klaveripalu, mis on kogunud tuntust ka erinevates seadetes mitmesugustele pillidele. Pole ka ime – sellist õrnust ja vaikset heldimust pole just paljudel heliloojatel õnnestunud kujutada.

Helena Tulve on üks armastatumaid kaasaegseid Eesti heliloojaid. Tema muusikat on esitatud mitmel pool maailmas. “NYYD Ensemble’ile” loodud teos “à travers” (“Kaudu”) saavutas 1998. aastal UNESCO heliloomingu rostrumil Pariisis alla 30-aastaste heliloojate kategoorias teise koha. 2000. aastal pälvis Tulve Heino Elleri nimelise preemia. Hooajal 2001/2002 oli ta resideeriv helilooja Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures. Külalisheliloojana on ta osalenud noori andeid eksponeerival biennaalil “BIG Torino ‘2000” Milanos ja tema muusikat on esitatud ka festivalil “Varssavi sügis”.