Mõisamängud
Süidid klaverile
Mati Mikalai (klaver)
Kavas: Debussy, Hindemith
6.02.2014 kell 13 Saku mõis, Harjumaa
Claude Debussy Süit Pour le piano (1901)
(1862 – 1918)
Prélude
Sarabande
Toccata
Paul Hindemith Süit „1922“ (1922)
(1895 – 1963) Marsch
Shimmy
Nachtstück
Boston
Ragtime
Muusikamaastik polnud enam endine, kui pildile ilmus Claude Debussy, kes väitis, et helilooja kõrv ja maitse on paremad otsustajad kui harmoonia- ja polüfooniareeglid, ning lõi teoseid, mida põlgasid akadeemikud ning armastas publik.
Klaveril on Debussy loomingus eriline koht. Süit Pour le piano („Klaverile“) moodustab silla Debussy varaste ja küpsete klaveriteoste vahel. Süidi alaosade nimetused (prelüüd, sarabande ja tokaata) assotsieeruvad esmapilgul barokkajastuga, ent muusikaline keel ühes täistoongammade, paralleelsete sept- ja noonakordidega harmoonias ning peente figuratsioonidega meloodias annab märku sajandist, kuhu teos kuulub. Prelüüdi orkestraalsed värvid, fortissimo-akordid ja glissandod on tõepoolest elektrifitseerivad. Sarabande`t tuleb mängida tõsise ja aeglase elegantsiga. Ereda kontrastina lõpetab teose energiline ja graatsiline tokaata, mis on tõeliselt virtuoosne.
XX sajandi esimese poole muusika oli stiilide ja suunitluse poolest väga kirev – paralleelselt impressionismiga kujunes välja ekspressionism. 20.-30. aastail lisandus neile uus nähtus – neoklassitsism, mille üheks nimekaimaks esindajaks võib lugeda saksa heliloojat Paul Hindemithi.
Süidis „1922“ op 26 lähtus helilooja teose kavandamisel barokksüidi analoogiast, ent asendas Bachi-aegsed traditsioonilised tantsud kaasaegsetega, mis olid populaarsed Saksamaal ja Ameerikas XX sajandi alguses. Hiljem süvenes Hindemithil süidi suhtes vastumeelsus, ühes kirjas ütleb ta, et tegemist pole „auväärse ehtega meie aja muusikaloos ning see masendab vana meest üsna tõsiselt, kui ta näeb, et tema noorpõlve patud avaldavad inimestele rohkem muljet kui paremad teosed“. Helilooja enesekriitikale vaatamata on „1922“ leidnud tee pianistide repertuaari. Ise arvan seda, et kuigi antud teos on Hindemithil erandlik, on tegemist suurepärase ja väga vaimuka teosega, kus esineb väga suuri kontraste – võiks öelda, et alates lausa robustsetest kõlamassiivedest (Shimmy ja Ragtime) kuni imevaiksete lüüriliste meditatsioonideni (Nachtstück).