Doris KarevaMaarja KangroMõisamängud. Kammermuusikute suvefestival unustatud mõisates
HELIjaKEEL. Gemmid ja Pallid. Karevad ja Kangrod
Maarja Kangro ja Doris Kareva (sõna), Madis Metsamart (löökpillid), Diana Liiv (klaver)

Kavas: Maarja Kangro ja Doris Kareva luule ning Raimo Kangro “Pallid” ja Hillar Kareva “Gemmid” löökpillidele ja klaverile.

Kontsert on järelkaja sel hooajal Tallinnas ja Tartus toimunud Muusikasõprade Seltsi uuest sarjast HELIjaKEEL, mille raames toimus neli kontserti, kus olid ühendatud heli- ja sõnakunst. Kuna sari pälvis palju tähelepanu ning oli elamuslik nii esitajatele kui publikule, otsustasime sarjast killukesi tuua ka “Mõisamängude” suvefestivali raames unustatud mõisate suvepäevadele.

Sõna on oma olemuselt Heli ja igal süvenemisega loodud meisterlikul heliteosel on oma kordumatu sõnum, iga Heli on seega ka Sõna. Võiks ju väljenduda nii, et Doris Kareva poeesia on õrntugev hinge avardav muusika ning Hillar Kareva muusika reljeefne, jõuline ja kirglik-karge poeesia. Nähtamatu, ent aimatav peen tajuniidistik seob mõlemat loojaisiksust, mille harmoonilisi kokkukõlasid ja dünaamilisi kontraste toob kuuldavale tänane Doris Kareva poeesiat ja Hillar Kareva muusikat põimiv õhtu.

Doris Kareva on helilooja Hillar Kareva tütar. Lõpetanud Tartu Ülikooli romaani-germaani filoloogia erialal, töötanud 1979. aastast ajalehes Sirp ja UNESCO peasekretärina aastatel 1992-2008. Avaldanud luulet, esseid ja lühiproosat, tõlkeid maailmakirjandusest, pälvinud kaks riiklikku ja mitu kirjanduspreemiat, ka Valgetähe ordeni. Tema loomingut on tõlgitud paarikümnesse keelde. Alates 2011. aastast on ta taas ajalehe Sirp kirjandustoimetaja.

Hillar Kareva (1931 – 1992) mahukas loomingus moodustab olulise osa kammermuusika – ka on ta kirjutanud karakteerseid ja läbikomponeeritud sonaate just pillidele, kel muidu repertuaari napib. Kareva helikeel on heakõlaline ja rütmikas, ootamatute pööretega, siin leidub romantilist hingust ja põhjamaist kargust. Teemad lähtuvad sageli antiikmütoloogia ainestikust. Oma muusikuteed alustas Hillar Kareva viiuliõpingutega Herbert Laane käe all ja lõpetas Tallinna konservatooriumi 1956. aastal kompositsiooni erialal prof Eugen Kapi klassis. Ta oli tuntud ka kontrabassimängijana, osales nt Uno Naissoo ansamblites Swing Club ja Stuudio 8. Pikka aega tegutses ta muusikateooria õppejõuna Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. 2003. aastal algatati Tallinna Muusikaakadeemias rahvusvaheline Kareva-nimeline saksofoni- ja trompetimängijate võistlus.

Ines Rannap on Hillar Kareva loomingulist käekirja iseloomustanud nii: „Hillar Kareva helikeele tunneb ära eksimatult, seda ei aja segi ühegi teise helilooja omaga. Sealjuures võib kindlalt väita: meie või mõne muu rahvamuusika intonatsioone sealt ei leia, pole ka tsitaate, arhailisuse, lihtsuse, ekstravagantsuse, uudsuse ega efekti taotlusi, on lihtsalt selline helide järjestus, harmoonia ja rütm, mis ainuomane Hillar Kareva sisemaailmast lähtuvatele, kohati väga komplitseeritud muusikalistele impulssidele. Juba asjaolu, et Hillar Kareva ei lähe klaveri ega noodipaberi ligi enne kui kogu teos on n-ö peas valmis, näitab loomingulise protsessi seespoolsust. Kuigi ta armastas omal ajal palju matkata ja reisida, ei leia tema loomingust üldlevinud analüüsikategooriatega sobivaid loodusmotiive. /…/ Isegi korduvat pöördumist Kreeka mütoloogia poole saab võtta pelgalt programmi-inspiratsiooniallikana: pole ju mingit võimalust tsiteerida vana-kreeka muusikat. Hillar Kareva on komponist, kes kõnnib omapead, kelle meloodiakujundus ei võta kuskilt eeskuju; kelle rütmistik näib esmakuulamisel keerukalt kirju, annab aga kindlad piirid tervikpildile; kelle harmoonia ei allu traditsioonilistele helistikele ning laadidele, haarab aga kuulajat sisemise mõtestatud seaduspärasusega; kelle vormivõtted pole selgelt, harjumuspäraselt analüüsitavad, on aga ometi igal konkreetsel juhul veenvad ning põhjendatud; ning kelle pillikäsitlus võib esimesel läbimängimisel interpreedi meeleheitele viia, varsti aga paneb vaimustuma osavusega, millega taotletud eesmärk saavutatakse kõige otstarbekama mänguvõtte, registri, tämbriga.“ /Teater.Muusika.Kino 1986, nr 8/

Ka täna ette kantavate Hillar Kareva teoste üle mõtiskledes torkab silma Antiik-Kreekast pärineva harmonikaalse mõtlemise mõju: „Aiolose paun. Neli tuult“ – maise ruumi kosmosega suhestamise koordinaatteljestik nelja ilmakaare kaudu, millest sünnivad omakorda endas nelja kvalitatiivselt erinevat jõudu kandvat tuult. Kareva on süit-sonaadi osad pealkirjastanudki kreeka tuulejumalate järgi: Boreas, Euros, Zephiros ja Notos. Neli kui maise eksistentsi, aegruumi olulisimaid sümbolarve (neli dimensiooni, neli ilmakaart, aeg, mis on jaotatud nelja aastaaja ning hommiku, päeva, õhtu ja öö vahel; kujundid ruut ja rist jne jne) on tänases kavas esindatud veel ühe teose kaudu. „Neli gemmi: Oonüks, Jaspis, Ahhaat, Krüsopraas“ (gemmid – antiikajal kõrgtaseme saavutanud nikerkivikunst, lõikekujudega kaunistatud vääris- või poolvääriskivid) toovad kujutlusse kristallistruktuurid, milles sisalduvaid universaalseid proportsioone ja seaduspärasusi leiab lõputult nii mikro- kui makromaailmast. Goethe kuulsat tsitaati „Arhitektuur on tardunud muusika“ parafraseerides võiks öelda, et „Neli gemmi“ on ajas voolama pandud kristallistruktuurid. Hillar Kareva „Neli gemmi“ on algselt (1975) loodud ksülofonile, vibrafonile ja klaverile, seejärel kontserdipraktikas oma elu hakanud elama aga versioonina trompetile ja klaverile. „HELIjaKEELe“ kunstilise juhi Diana Liivi andmetel võib nüüdse kontserdisarja raames tegemist olla lausa „Nelja gemmi“ algversiooni esiettekandega, sest tõenäoliselt pole „Neli gemmi“ ksülofonile, vibrafonile ja klaverile seni veel avalikult ettekandele jõudnudki.