2 CD HELIjaKEEL Variatio Delectat

CD bukleti koostanud Saale Kareda

 

CD I

Alo Mattiisen
1. Tšellosonaat / Sonata for Cello and Piano (1986) 7:27

Artur Uritamm
Klaveritrio “Nõukoguliku inimese kolm palet” / Piano Trio Three Faces of the Homo Sovieticus (1948)*
2. I “Elurõõm” / Joie de Vivre 10:02
3. II “Ohvrimeel” / Martyrdom 5:07
4. III “Sangarlus” / Heroism 4:37

Andrei Volkonsky
Klaverikvintett op 5 d-moll / Piano Quintet in D minor, Op. 5 (1955)
5. I Allegro Moderato 10:40
6. II Burlesca. Adagio 5:30
7. III Passacaglia. Adagio con intimissimo sentimento 7:31
8. IV Fuga. Allegro 6:57

CD II

Hillar Kareva
Sonaat klarnetile ja klaverile nr 2 / Sonata for Clarinet and Piano No. 2, Op. 17 (1972)
1. I Sostenuto e pesante 3:31
2. II Molto lento e impassionato 2:41
3. III Allegro vivace 5:10

“Neli gemmi” op 23 ksülofonile, vibrafonile ja klaverile / Four Gems Op. 23 for Xylophone, Vibraphone and Piano (1975)*
4. I Oonüks / Onyx. Andantino espressivo 5:34
5. II Jaspis / Jasper. Presto con angloso 2:53
6. III Ahhaat / Agate. Adagio elegiaco 3:16
7. IV Krüsopraas / Chrysoprase. Allegro vivacissimo 3:31

Raimo Kangro
 8. “Variatio Delectat” op 49a kitarrile ja klaverile / Variatio Delectat Op. 49a for Guitar and Piano (1993)* 6:29
9. “Tarzan mängib tšellot” tšellole ja klaverile / Tarzan plays cello for Cello and Piano (1981) 3:21

Mati Kuulberg / Lepo Sumera / Raimo Kangro
“Malera Kasuku Trio” viiulile, tšellole ja klaverile / Trio by Malera Kasuku for Violin, Cello and Piano (1977)
10. I Allegro con gusto 4:54
11. II Andante 4:09
12. III Presto 5:54

Leho Karin: tšello/cello (CD I, CD II 9–12); Diana Liiv: klaver/piano (CD I, CD II); Olga Voronova: viiul/violin (CD I 2–4, CD II 10–12), 2. viiul/violin II (CD I 5–8); Harry Traksmann: 1. viiul/violin I (CD I 5–8); Laur Eensalu: vioola/viola (CD I 5–8); Toomas Vavilov: klarnet/clarinet (CD II 1–3); Madis Metsamart: löökpillid/percussion (CD II 4–7); Andre Maaker: kitarr/guitar (CD II 8)

 

Märtsis 2012 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis toimunud kontserdil esitas trio koosseisus Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello) ja Diana Liiv (klaver) esiettekandena Artur Uritamme 64 aastat varem valminud klaveritrio “Nõukoguliku inimese kolm palet”. Sama kontserdi kavas oli ka Alo Mattiiseni tšellosonaat. Sellel kontserdil tekkiski idee esitada teisigi Nõukogude Liidu ajal keelatud ja vähem tuntud teoseid ning lisada neile ka ilmestavat sõnalist osa. Esmane mõte oli teha kontsert vene avangardistliku helilooja Andrei Volkonski muusika ja tema poja Peeter Volkonski kommentaaridega. Sellest omakorda kujunes sarja “HELIjaKEEL” esimese hooaja 2012–2013 läbiv teema – tähelepanuväärsed perekonnad eesti kultuuriruumis, kus vanemad ja lapsed on tuntud kirjanikud ning heliloojad. Toimusid kontserdid Doris ja Hillar Kareva, Maarja ja Raimo Kangro, Peeter ja Andrei Volkonski ning Märt-Matis Lille ja Jaan Kaplinski loominguga.
Sarja teise hooaja ühendavaks lüliks oli loominguline lähedus ja vastastikune inspireerimisvõime kirjanike ja heliloojate vahel ning ühel kontsertidest esitati taas Andrei Volkonski muusikat, seekord aga koos tema endise abikaasa Helvi Jürissoni luulega.
Käesoleval duubelplaadil on Klassikaraadio fondisalvestused kontserdisarja “HELIjaKEEL” 1. ja 2. hooajal ning sarjale vahetult eelnenud kontsertidel esitatud teostest.

Diana Liiv
Pianist, Kammermuusikute kunstiline juht

 

Pärnus tegutsenud helilooja ARTUR URITAMM (1901–1982) sattus nõukogude võimuga vastuollu ning ilmselt sellepärast jäid paljud tema teosed pikaks ajaks esiettekannet ootama. Tänapäeval on suur osa tema muusikast siiski taasavastatud ja ette kantud. Uritamme loomingus põimuvad peened kõlavärviotsingud rahvamuusikast saadud impulssidega ning tõsine tundelisus irooniaga. Nii on see ka ilmeka pealkirjaga klaveritrios “Nõukoguliku inimese kolm palet” (1948), mis on kaugel nõukogude aja ülistamisest. Klaveritrio koosneb kolmest osast alapealkirjadega “Elurõõm”, “Ohvrimeel” ja “Sangarlus” ning selle maailmaesiettekanne kõlas alles 18. märtsil 2012. aastal, kui trio koosseisus Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello) ja Diana Liiv (klaver) esitas teose Pärnu Uue Kunsti Muuseumis Pärnu Ooperi sarjas “Abonement 007”.
Teose maailmaesiettekandele jõudmisel on oma huvitav eellugu. Kunagi pöördus Diana Liivi poole Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud Leida-Tiia Järg ideega Uritamme teos ette võtta ning see jäi Dianale mõtteisse idanema. Paar aastat enne klaveritrio valmimist oli Uritamm Heliloojate Liidust välja heidetud ja senistest ametitest tagandatud. Võib oletada, et kui kõnealune teos paar aastat hiljem valmis sai, olid tingimused selle esitamiseks ebasoodsad. Kui Diana Liiv teost otsima asus, siis selgus, et arhiivides seda polnud. “Käsikirja minu käes ei olegi ja olen sellest näinud ainult tšellopartiid. Meie käes on ainult kinnitatud koopiad. Võib olla ka nii, et originaalid, välja arvatud tšellopartii, on üldse kadunud. Igal juhul muusikamuuseumis originaale ei olnud ja keegi ei tea, kus need on,” räägib Diana Liiv. Koopiaidki ei leitud fondist, vaid muusikute käest, kel oli olnud mõte teos ette kanda, kuid kes olid sellest loobunud. “See on suur ja raske teos, mille äraõppimine on tükk tööd. Mina esitajana võin öelda, et see on hea teos, huvitava helikeele ja sügava filosoofilise kõlapildiga. Väärt muusika ja tõeline leid. Kui olime eri partiid mitmelt poolt üles leidnud, tegin kohe koopiad ja viisin need Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumisse,” meenutab Liiv.

ALO MATTIISEN (1961–1996) sai üldtuntuks nn laulva revolutsiooni ajal aastatel 1987–1988, mil ta saavutas legendaarse kuulsuse oma protesti- ja isamaaliste lauludega. Esmalt paelus ta kuulajaid lauluga “Ei ole üksi ükski maa” (1987), mis on kirjutatud fosforiidisõja toetuseks, ja seejärel tsükliga “Viis ärkamisaegset laulu” (1988) rahva võitlusvaimu taasäratamiseks ja innustuseks vabaduspüüdlusele laulu ja sõna kaasabil. Alo Mattiiseni loomingu hulka kuulub ligi 200 helitööd eri žanrites ja erinevatele esitajate koosseisudele. Ehkki suurema osa Mattiiseni loomingust moodustavad laulud (üle 80), kuulub tema loomingunimekirja ka vokaalsuurvorme (sh kaks oratooriumi, kaks muusikali, lühiooper, kantaat), teoseid sümfooniaorkestrile, koorimuusikat, instrumentaalteoseid, muusikat teatri- ja telelavastustele ning filmidele, samuti elektronmuusikat.
Alo Mattiisen lõpetas 1984. aastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikapedagoogika eriala Heino Rannapi juures ning 1988. aastal kompositsiooni eriala professor Eino Tambergi juhendamisel. 1983. aastal asus Alo Mattiisen Erkki-Sven Tüüri järel juhtima ansamblit In Spe, kus ta tegutses ühtlasi ka klahvpillimängija ja heliloojana. Koostöö ansambliga kestis kümmekond aastat. Mattiisen on töötanud muusikaõpetajana ning muusikatoimetajana Eesti Raadios ja Reklaamitelevisioonis. Hiljem tegutses ta vabakutselise heliloojana. /Allikas: EMIK/
Alo Mattiiseni Sonaat tšellole ja klaverile (1986) on teadaolevalt üks väheseid teoseid, millega helilooja ise olevat päriselt rahule jäänud. Teose pühendas ta oma sõbrale Egmont Väljale, kes oli ka tšellosonaadi esiettekandjaks. 1988 tegi ETV sellest teosest filmi “Tšellosonaat” (režissöör Peeter Brambat). Teoses on optimistlik rütmikus, kõlavärvid ja meeleolud ning kohati grotesksedki intonatsioonid põimitud kauni lüürilise klaveriteemaga.

Vene helilooja, klavessinist ja dirigent ANDREI VOLKONSKI (1933 Genf – 2008 Aix-en-Provence) oli üks olulisemaid vene underground-heliloojaid-avangardiste, silmapaistvamaid klavessiniste ning vanamuusika liikumise alusepanijaid Nõukogude Liidus. Ta rajas kuulsa vanamuusikaansambli “Madrigal” ning tema renessanss- ja barokkmuusikaalane tegevus ja karisma andsid neli aastakümmet tagasi määrava impulsi ka “Hortus Musicuse” loomiseks.
Andrei Volkonski põlvneb vanimast vene vürstisoost, mis ulatub legendaarse Rjurikite dünastia ja Kiievi vürstideni üle tuhande aasta tagasi ning on rikastanud vene kultuuri – kunsti, teadust ja ühiskondlikku elu – säravate loomeisiksustega. Volkonskite suguvõsa side Eestiga ulatub sellesse aega, mil Andrei vanaisa vürst Pjotr Volkonski oli Laulasmaa mõisa üks omanikest. Andrei Volkonski oli abielus kirjaniku ja tõlkija Helvi Jürissoniga, Peeter Volkonski on Andrei ainus järeltulija.
Andrei Volkonski oli üks esimesi nende seas, kes hakkasid Nõukogude Liidus tegelema dodekafooniaga. Tema mõju kaasheliloojatele oli suur. 1956. aastal loodud klaverisüit “Musica Stricta” on esimesi dodekafoonilisi teoseid NSVL-s, kui mitte kõige esimene. Andrei Volkonski on loonud orkestriteoseid, vokaalsuurvorme Gogoli ja Ѐluardi tekstidele ning palju kammermuusikat, samuti muusikat näidenditele ja filmidele.
Neoklassitsistlik Klaverikvintett d-moll op 5 (1954) on üks olulisimaid Volkonski varase perioodi teoseid, kirjutatud vahetult enne serialismi poole pöördumist. Teos on sündinud ajal, mil nägi ilmavalgust ka Peeter Volkonski. Kvinteti idee olevat heliloojale tulnud ooperi “Ivan Julm” kallal töötamise ajal, teos jäi aga lõpetamata. Sel ajal oli Volkonski tugevalt mõjutatud Weberni ja Schönbergi loomingust, mis viis kahe aasta pärast “Musica Stricta” sünnini. Kvinteti kolmandas osas on kasutatud tsitaati populaarsest vene rahvalaulust “Dubinuška”. Volkonski Klaverikvintetis võib leida mõningaid kokkupuutepunkte Šostakovitši (IV osa) ja Prokofjevi (II osa) neoklassitsistliku stilistikaga. Juba selles varases teoses ilmneb väljendusjõuliselt Andrei Volkonski isikupärane käekiri – väga nüansitundlik, subtiilne kõlamaailm, karakteersed kujundid ja materjali dünaamiline arendus.

Luulele

Ta on nii püha püha
sellel igatsuseväljal
ta vaikus on ja on ka müha
lõpp tühjusel ja armastusenäljal
Nüüd minna jääb vaid kõrbesse
või üleilma torni kõrgesse
et hüüda sealt oh kuule kuule
sa oled ülim hingepriius – luule!

Helvi Jürisson

HILLAR KAREVA (1931–1992) mahukast loomingust moodustab olulise osa kammermuusika – ka on ta kirjutanud karakteerseid ja läbikomponeeritud sonaate just pillidele, millele muidu repertuaari napib. Kareva helikeel on heakõlaline ja rütmikas, ootamatute pööretega, siin leidub romantilist hingust ja põhjamaist kargust. Teemad lähtuvad sageli antiikmütoloogia ainestikust. Oma muusikuteed alustas Hillar Kareva viiuliõpingutega Herbert Laane käe all ja lõpetas Tallinna konservatooriumi 1956. aastal kompositsiooni erialal prof Eugen Kapi klassis. Ta oli tuntud ka kontrabassimängijana, osales nt Uno Naissoo ansamblites Swing Club ja Stuudio 8. Pikka aega tegutses ta muusikateooria õppejõuna Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. 2003. aastal algatati Eesti Muusikaakadeemias rahvusvaheline Kareva-nimeline saksofoni- ja trompetimängijate võistlus. Luuletaja Doris Kareva on Hillar Kareva tütar.

Ines Rannap on Hillar Kareva loomingulist käekirja iseloomustanud nii: “Hillar Kareva helikeele tunneb ära eksimatult, seda ei aja segi ühegi teise helilooja omaga. Sealjuures võib kindlalt väita: meie või mõne muu rahvamuusika intonatsioone sealt ei leia, pole ka tsitaate, arhailisuse, lihtsuse, ekstravagantsuse, uudsuse ega efekti taotlusi, on lihtsalt helide järjestus, harmoonia ja rütm, mis on ainuomane Hillar Kareva sisemaailmast lähtuvatele, kohati väga komplitseeritud muusikalistele impulssidele.”

Kareva Teine sonaat klarnetile ja klaverile (1972) on loodud ajal, mis oli Doris Kareva sõnul isa üks loominguliselt pulbitsevamaid perioode. Samal aastal on sündinud ka Kontsert metsasarvele, puupillidele ja klaverile, Kontsert-duo metsasarvele ja viiulile ning “Quasi una sonata” trompetile ja klaverile. Klarnetipartiid mängis esiettekandel Roland Kriit.

Hillar Kareva “Neli gemmi: Oonüks, Jaspis, Ahhaat, Krüsopraas” (1975) on algselt loodud ksülofonile, vibrafonile ja klaverile, seejärel aga kontserdipraktikas hakanud oma elu elama versioonina trompetile ja klaverile. “HELIjaKEELe” kunstilise juhi Diana Liivi andmetel võis selle kontserdisarja raames (2012. aastal) tegemist olla lausa “Nelja gemmi” algversiooni esiettekandega, sest tõenäoliselt polnud teose algversioon ksülofonile, vibrafonile ja klaverile seni veel avalikult ettekandele jõudnudki. Kareva “Neli gemmi” (gemmid – antiikajal kõrgtaseme saavutanud nikerkivikunst, lõikekujudega kaunistatud vääris- või poolvääriskivid) toovad kujutlusse kristallistruktuurid, milles sisalduvaid universaalseid proportsioone ja seaduspärasusi leiab lõputult nii mikro- kui makromaailmast. Goethe kuulsat tsitaati “Arhitektuur on tardunud muusika” parafraseerides võiks öelda, et “Neli gemmi” on ajas voolama pandud kristallistruktuurid.

Skalpell ja metronoom
mu isa klaveril
enda vahel hoidsid vaikust,
kui ma olin laps.
Nüüd alles, aegamööda,
olen hakand kuulma,
mõistma
nende kummalisi lugusid.
Imeõhukeseks ihuvad need aja.

Doris Kareva

RAIMO KANGRO (1949–2001) on üks jõulisemaid, värvikamaid ja säravama isikupäraga loojanatuure eesti muusikas. Kangro helikeel on neoklassitsistliku põhjaga, selle keskne väljendusvahend on aktiivne, muutlik, sageli sünkopeeritud rütmika. Meloodika on nurgeline, arendus variantne või improvisatsiooniliselt voolav. Aktiivset rütmipulssi täiendavad stiililaenud pop- ja rokkmuusikast, vanadest euroopa muusikastiilidest ja eesti rahvamuusikast. Muusikasse toovad pinget polürütmia ja eredates tämbrivärvides heterofooniline orkestrifaktuur. Loomingus on kesksel kohal instrumentaalmuusika ja ooperižanr. Raimo Kangro muusika tundetoon on vägev ja spontaanne, üsna erandlik eesti muusika melanhoolses, kainelt asjalikus või ka lausa morbiidses üldkõlas. Ergas, rebitud servadega rütmipulss tema teostes mõjub nagu jooks kõrgplatool, ergav valgus pea kohal.
Kangro lõpetas 1968. aastal Tartu Muusikakooli klaveri erialal ning 1973. aastal Jaan Räätsa ja Eino Tambergi õpilasena Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal.
Aastail 1975–1976 oli Kangro Eesti Televisiooni muusikajuht, 1977–1985 töötas Eesti Heliloojate Liidu konsultandina ja 1993–2000 Eesti Muusikafondi direktorina. 2001. aastal valiti Kangro Heliloojate Liidu esimeheks. Ta oli ka 1979. aastal alguse saanud festivali “Eesti muusika päevad” üks kunstilisi juhte ning töötas alates aastast 1989 Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniõppejõuna. Raimo Kangro tuntumad õpilased on Tõnu Kõrvits, Tõnis Kaumann, Timo Steiner ja Ülo Krigul.
Kangro on instrumentaalselt mõtlev helilooja. Sellele vaatamata on suur osa tema loomingust seotud tekstidega – nii humoorikalt mängulise kui ka poeetilise sõnaga. Selle põhjuseks ja ajendiks on olnud heliloojat ümbritsenud “kirjandusperekond”: abikaasa, luuletaja ja kirjanik Leelo Tungal ning kolm tütart – Kirke, Anna-Magdaleena ja Maarja Kangro. Suur osa Kangro vokaalteostest ja ooperilibretodest on pärit Leelo Tungla sulest.
/Allikad: EMIK, Evi Arujärv/
“Variatio delectat” (1993) ladinakeelne pealkiri tähendab “mitmekülgsus rikastab”, teos on pühendatud Kalle Randalule ja Boris Björn Baggerile.
Teosel “Tarzan mängib tšellot” on huvitav tekkelugu, see sündis Leho Karini vanaema Laine Leichteri tellimusel aastal 1981, pala esmaesitaja oli Leho, kes õppis tollal alles 5. klassis. Sel ajal jooksis Soome televisiooni vahendusel Tarzani filmide sari, võimalik, et seegi ergutas helilooja fantaasialendu. Leho Karin on teost esitanud ka väljaspool Eestit.
Täiesti tavatu sünnilooga on “Malera Kasuku Trio”: 1977. aastal lõid kolm noort heliloojat originaalse müstifikatsiooni – helilooja MaLeRa KaSuKu ja tema Trio viiulile, klaverile ja tšellole. Jaapanipärase nimega käis kaasas ka legend, mille Lepo Sumera üsna tõepäraselt ja surmtõsiselt Heliloojate Liidus enne lindi kuulamist esitas. Hiljem tehti teatavaks, et tolle nime taga peituvad Mati Kuulberg, Lepo Sumera ja Raimo Kangro. Ühistöö valmis kindla põhimõtte järgi: iga autor kirjutas ühe instrumendi partii – Kuulberg viiuli- , Sumera tšello- ja Kangro klaveripartii – ning igaüks sai esimesena oma jao valmis kirjutada ühes teose kolmest osast. Ootuspäraselt valitseb impulsiivne ja vaimukas musitseerimislaad, isikustiilid on osavalt kokku sulatatud koloriitseks ühiskulgemiseks.

SIGA

Raadiost kuulsin:
siga käinud muiste maja ümber
ja söönud inimese sitta.
Kosunud sellest, saanud lapsed.
Inimene löönud sea maha ja söönud ära.
Pärast sööki läinud jälle
kuhugi tare lähistele võssa.
Sea lapsed tundnud lõhna,
läinud võssa sööma.
Ja nii edasi.
Siis tulnud välja, et ajalugu on spiraal.
Juurte juurde naastes
võtnud siga kaasa
hulga peenemaid riistu
ja artikuleeritumaid hoiakuid.

Maarja Kangro

Toomas Vavilov on Eesti tippklarnetist. Ta on lõpetanud EMTA professor Hannes Altrovi juhendamisel ja õppinud samas Jüri Alperteni juures ka dirigeerimist. Oluline on olnud tema eraviisiline õpe professor Roman Matsovi juures. Ta on NYYD Ensemble’i koosseisus esinenud mainekatel festivalidel ja plaadistanud nüüdismuusikat. Ta on soleerinud paljude orkestrite ees. 1999. aastal esitas Toomas Vavilov Saksamaal koos Põhja-Saksamaa Ringhäälinguorkestriga Eino Tambergi Klarnetikontserdi. Ta on olnud ERSO klarnetirühma kontsertmeister ning praegu on ta EMTA klarnetieriala dotsent ning puhkpilliosakonna juhataja.

Eesti üks esiviiuldajaid Harry Traksmann on lõpetanud TMKK õp Tiiu Peäske ja EMTA prof Jüri Gerretzi viiuliklassis. 1996. aastal pälvis ta Heino Elleri nim rahvusvahelisel viiuldajate konkursil diplomi. Harry Traksmann on olnud kammermuusikuna tegev paljudes koosseisudes, neist olulisim on Uus Tallinna Trio. NYYD Ensemble’i liikmena on ta esinenud mainekatel uue muusika festivalidel. Ta on soleerinud ERSO, Keskpõhjamaa Kammerorkestri ja Tallinna Kammerorkestri ees ning esinenud TKO kooseisus paljudes Euroopa ja Põhja-Ameerika riikides ning Jaapanis, salvestanud mitu CD-d firmale ECM (sh Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Heino Elleri loomingut). Lisaks TKO kontsertmeistri tööle on Harry Traksmann sageli olnud ka külaliskontsertmeistriks ERSO-s.

Eesti üks hinnatumaid kammermuusikuid – viiuldaja Olga Voronova alustas õpinguid ema Svetlana Voronova juures Narvas. Ta on lõpetanud TMKK ja EMTA professor Endel Lippuse viiuliklassis ning täiendanud end Gnessinite nim Muusikaakadeemias Halida Ahtjamova, Berliini Kunstide Kõrgkoolis Ilan Gronichi ning Utrechti Kunstide Kõrgkoolis Keiko Wataya juures. Ta on “Con brio” 1998. aasta laureaat ja pälvinud diplomi Heino Elleri nim rahvusvahelisel viiuldajate konkursil aastatel 1991 ja 1996. Voronova on soleerinud ERSO, Narva Linna, Eesti Muusikaakadeemia ja Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestrite, samuti Tallinna Kammerorkestri ees. Aastast 1995 töötab ta TKOs ja aastast 2001 on ta Tallinna Keelpillikvarteti liige.

Laur Eensalu on õppinud viiulit ja vioolat Tallinna Muusikakeskkoolis (õp Tiiu Peäske), Karlsruhe Kõrgemas Muusikakoolis Fabio Marano vioolaklassis ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (õp Viljar Kuusk). Aastast 2005 töötab TKOs, alates 2011 vioolarühma kontsertmeistrina. Ühtlasi töötab ta 2007. aastast Rahvusooper Estonia Sümfooniaorkestris. Võitnud keelpillikvartett TetrArchi koosseisus 2006. aasta “Con briol” Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia auhinna ning publikupreemia. Solisti ja ansamblisti, kuid valdavalt orkestrandina salvestanud ja esitanud palju nüüdisaegset heliloomingut ja üles astunud mitmel pool maailmas.

Leho Karin on üks väljapaistvamaid Eesti tšelliste, keda hinnatakse iseäranis tema nüüdismuusika esituste eest. Tšelloõpinguid alustas Leho Karin Tallinna Muusikakeskkoolis Laine Leichteri klassis ning jätkas Toomas Velmeti (EMTA), Frans Helmersoni (Edsbergi Muusikainstituut) ja Martin Ostertagi (Karlsruhe Muusikakõrgkool) juures. TKO tšellistina on ta andnud kontserte mitmel pool Euroopas, samuti Jaapanis ja USAs ning salvestanud Pärdi, Tüüri ja Elleri teoseid firmale ECM. Leho Karin mängib regulaarselt kammermuusikat ning on solistina esinenud näiteks ERSO, TKO ja Saarbrückeni Raadioorkestri ees, dirigentideks Peeter Lilje, Paul Mägi, Vello Pähn, Tõnu Kaljuste, Olari Elts, Eri Klas ja Gregory Rose. Ta on olnud korduvalt Erkki-Sven Tüüri tšellokontserdi solist. NYYD Ensemble’i koosseisus on ta mänginud paljudel olulistel uue muusika festivalidel Euroopas.

Diana Liiv tegutseb Kammermuusikute kunstilise juhina alates 2007. aastast. Ta esineb regulaarselt nii solisti kui ka kammermuusikuna mitmes silmapaistvas kammerkoosseisus. Ta on esinenud orkestrisolistina nii Eestis kui ka välismaal (Longy ja Kaunase Sümfooniaorkestrid, TKO jt). Aastal 2014 soleeris ta Lexingtoni Sümfooniaorkestri ees Arvo Pärdi “Lamentates”. Tema õpetajateks on olnud Anna Klas (eraviisiliselt), Victor Rosenbaum (Longy Muusikakool), Peep Lassmann (EMTA), Hui-Ying Tawastsjerna (SIBA) ja Konstantin Bogino (Accademia Santa Cecilia). Ta on Eesti noorte pianistide konkursi laureaat ja kahekordne laureaat (nii solistide kui ka kammeransambli kategoorias) rahvusvahelisel pianistide konkursil “Music without limits” Leedus (2010). Kuhmo kammermuusika festivali kursustel Soomes on ta pälvinud nii parima solisti stipendiumi (2008) kui ka parima ansambli auhinna (2009).

Löökpillimängija Madis Metsamart tegutseb aktiivselt solisti, kammermuusiku ja orkestrandina nii kodu- kui ka välismaal. Alates 2005. aastast on ta ERSO löökpillirühma kontsertmeister. Ta on teinud koostööd TKO, Tallinna Barokkorkestri ja Hortus Musicuse Akadeemilise Orkestriga. Madis Metsamart alustas löökpilliõpinguid Rein Roosi juhendamisel TMKKs ja 1994. aastal lõpetas ta EMTA Kalju Terasmaa löökpilliklassis. Ta on olnud tegev mitmes Eesti ansamblis (sh NYYD Ensemble, Paukenfest Trio ja UMA). Ta on esmaesitanud ja salvestanud eesti heliloojate (Toivo Tulevi, Mirjam Tally, Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa, Eino Tambergi, Tauno Aintsi, René Eespere, Peeter Vähi, Galina Grigorjeva jt) loomingut. Madis Metsamart on teinud kaasa ka mitmetes džässi- ja levimuusikaprojektides ning osalenud teatrilavastustes.

Andre Maaker alustas kitarriõpinguid aastal 1995 Tiit Pauluse juures. Hiljem jätkas õpinguid Tallinna G. Otsa nim muusikakoolis Mart Soo juures ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias Ain Agana juures. Kitarristina on Maaker tegutsenud peamiselt jazz- ja improvisatsioonilise muusika vallas. Lisaks on ta töötanud helirežissöörina ning asutanud koos Hedvig Hansoniga plaadifirma KUULA!. Kitarristi ja/või helirežissöörina on ta osalenud ligi 45 heliplaadi valmimisel. Alates 2007. aastast korraldab Andre Maaker iga-aastast Kuressaare kitarrinädalat. 2014. aastal ilmus tema sooloplaat “Minu laulu pidu”, millel kõlavad tema kitarriseaded laulupidude lauludest. Maaker huvitub ka eri rahvaste muusikast.

Translations by Viire Tiirik, A&A Lingua, Riho Esko Maimets
Drawings used in CD design: Doris and Hillar Kareva and Raimo and Maarja Kangro by Kirke Kangro