Foto: Ken Mürk / ERR

Kadri-Ann Sumera (klaver)
Kavas: Tobias, Mägi, Sumera, Eller, Reinvere, Tüür, Schumann, Liszt

Kavavalik koondab eri ajastute ja helikeelte kohtumisi, liikudes eesti klaverimuusika tüvitekstidest Euroopa romantismi ja tänapäeva kõlamaailmadeni. Kontserdi ülesehitus jääb teadlikult avatuks – igal õhtul võivad kõlada eri teosed või nende valik, lastes muusikal sündida hetke loogika ja ruumi hingamise järgi. Eesti professionaalse muusikakultuuri rajaja Rudolf Tobiase sonatiin c-moll op. 12 on teos, milles klassikaline vormiselgus põimub romantilise tundesügavusega. Sellele vastavad Heino Eller poeetiline „Ballaad“ ja kõlamaaling „Kellad“, kus põhjamaine mõtlikkus kohtub heliseva värvitajuga. Romantilise sisekaemuse üheks tipuks on Ferenc Liszt Petrarca sonett nr 123 tsüklist „Rännuaastad“ – kirglik ja laulvalt hingav muusikaline monoloog. Teise vaatenurga toob tänapäeva helikeel: Erkki-Sven Tüür klaverisonaat nr 2 „Saltatio ad Lumen“ otsib liikumise ja valguse suhet, ühendades rütmilise impulsi, improvisatsioonilise varjundi ja sihikindla jõu. Kavas on varuks ka värsked ja ajaloolised peegeldused. Jüri Reinvere „Ööpilt tsepeliinidega“ loob poeetilise ja kujundirohke helimaastiku. Eduard Tubin „Ballaad chaconne’i vormis Mart Saare teemale“ seob isikliku väljenduse austusavaldusega, viidates Mart Saar muusikalisele pärandile. Saksa romantismi kirglikku siseilma esindab Robert Schumann „Kreisleriana“ op. 16 – äärmuslike meeleolude ja kujutlusliku karakteri galerii. Eesti lüürilise joone toovad esile Ester Mägi „Vana kannel“ ning valik Mart Saare prelüüde, milles rahvuslik värv, impressionistlikud varjundid ja isikupärane klaverifaktuur põimuvad. Varuks on ka Lepo Sumera “Pala aastast 1981”, tuues kavasse modernistlikku selgust ja sisemist pinget.
Nii moodustub ajas rändav, kuid sisemiselt seotud muusikaline jutustus – kava, mis jääb avatuks ja hingavaks, lubades igal esitlusel sündida veidi erineva näoga tervikuna.